
Mõtled, miks kuuled NAD+ kohta sahinat peaaegu igas uurimisvaldkonnas – alates vananemisvastasest võitlusest kuni diabeedini ning aju tervise ja jõudluseni kuni sportliku vastupidavuseni?
Sellel on lihtne põhjus. Ei midagi töötab ilma selle koensüümita (saate osta meie laborist siit NAD+Kõik, mis igas rakus juhtub, lihtsalt Peata ilma selleta. NAD+ on “tööriist” molekul, mis toimib kulleri, energiakuunduri ja parandussignaalina. See osaleb enamikus 500 erinevas ensümaatilises reaktsioonis. Nende hulgas? Need, mis muudavad toidu energiaks ja tagavad, et teie geneetiline kood püsib puutumatuna.
Kuid NAD+ tase ei püsi igavesti optimaalsena. See langeb vanusega järsult. Järeleandmatult ja dramaatiliselt, nii et keskeaks on alles vaid umbes pool. Ka NAD+ tasemed ei lähe “vaikselt pimedusse”. Need kukuvad kokku. Ja sellel kukkumisel on ahelreaktsioonina mõjud.
Vähem energiat. Vähenev vaimne teravus. Kadunud vastupidavus. Aeglasem paranemine ja taastumine. Kõigil neil “täiesti normaalsetel vananemismärkidel” on midagi pistmist langeva NAD+-ga, milleta rakkudel on raske oma põhiülesandeid täita.
Põhjused, miks NAD+ on pälvinud lugematute teadlaste tähelepanu, ei vaja seega pikemat selgitust – kuid teie tärganud uudishimu tõttu soovite te niikuinii rohkem teada saada. See on täpselt õige koht selle tegemiseks.
Lühike NAD+ ajalugu ja selle avastamine
Küsimus, mille Briti biokeemikud, kes avastasid NAD+ 20. sajandi algusessee sajand oli huvitav, kuid sellel oli vähe pistmist nende uurimisrakendustega, millest teadlased praegu vaimustuses on. “Mis on pärmimahlas see, mis muudab suhkru alkoholiks?”
Nagu välja tuli, oli vastus NAD+ ehk nikotiinamiidadeniindinukleotiid. Pärast seda avastust tunti NAD+-t peamiselt selle rolli järgi redoksreaktsioonides. Selle “elektronivedaja” töö tõi Otto Warburgile 1931. aastal Nobeli preemia. [1]
Nikotiinamiidadeniindinukleotiid osutus hiljem siiski millekski enamaks kui vaid ühe trikiga poniks – ehkki selle avastuse materialiseerumine võttis aega. Peaaegu täpselt sajand pärast esialgset avastust tegid dr Leonard Guarente ja dr David Sinclair kindlaks, et koensüüm on kütuseks ka ühele ensüümide klassile – sirtuiinidele. Need parandavad rakke, kaitsevad DNA-d ja reguleerivad ainevahetusprotsesse ning nad ära tööta ilma NAD+ -ta. [2]
See avastus viis NAD+ kääritamisest vananemiseni. Kui vanus viib NAD+ taseme langusesse, kaotavad ka sirtuiinid oma hoo. Just siis tekivad rakukahjustused. Ja vananemise sümptomid tulevad kaasa.
Kuidas NAD+ toimib?
NAD+ teeb palju, kuid sellel on kaks olulist täiskohaga tööd, mis hoiavad kehasid kõikjal töös.
Energiavahetus on neist kahest tuntum. NAD+ korjab toitainetest üles energeetilised elektronid, muutub NADH-ks ja toimetab need mitokondritesse. Seal muundatakse need ATP-ksi. Kogu seda protsessi, mis kestab lakkamatult, nimetatakse rakuhingamiseks. Ilma selleta oleks elamine, liikumine ja mõtlemine võimatu.
Seejärel on teine ülesanne. NAD+ on parandusensüümide kofaktor. Sirtuiinid — mis teevad asendamatuid tegevusi nagu parandavad kahjustatud DNA-d, ohjavad põletikku ja hoiavad ainevahetusprotsesse töös — kasutavad seda kütusena. Ka PARP-id, ensüümid, mis tuvastavad ja parandavad kahjustatud rakke, sõltuvad NAD+-st.
Niisiis, mis juhtub, kui kadunud NAD+ taastatakse toidulisandite abil? Kas NAD+ saab ainevahetuse “taaskäivitada” ja DNA parandamist kiirendada, et “noorust elustada”? Need on põnevad küsimused, mida kõik küsivad. Seetõttu on praegu kuhjumas terve hulk uuringuid NAD+ potentsiaali kohta.
Kuidas ja milleks NAD+ tänapäeval kasutatakse? Mida räägivad meile viimased uuringud?
NAD+ on nii oluline, et ilma selleta lakkaks elu peaaegu silmapilkselt. Mitte iga molekul pole päris nii elutähtis, aga see on. On seega täiesti loomulik, et uurimistöö selle koensüümi ümber on puudutanud lugematuid erinevaid valdkondi. Mõned leiud on juba hästi tõestatud. Teised on täiesti eksperimentaalsed.
NAD+ DNA parandamiseks ja rakkude tervise jaoks – vananemisvastased mõjud
See on küll vaid toetav roll, kuid ülioluline. Sirtuiinid parandavad kahjustatud DNA-d, toodavad energiat, võitlevad oksüdatiivse stressiga ja aitavad hoida elusorganisme noorena.3Nad ei saa siiski ilma NAD+ta tööd teha. Sama kehtib ka PARPide kohta, mis kulutavad ebatervisliku keskkonna tõttu kahjustatud rakkude parandamiseks tohutul hulgal NAD+d, mistõttu jääb teiste ülesannete jaoks vähem üle. Kui need kaks ühendite klassi ei saa oma ülesandeid korralikult täita, tekib rohkem ebastabiilsust ja kaost. See ongi vananemine.
Olgem hetkeks ausad. Puuduvad tõendid selle kohta, et NAD+ toidulisandid paneksid inimesi kauem ja tervislikumalt elama (vähemalt praegu). Selle hüpoteesi testimine ja tõestamine võtab veel palju aastaid ning see on Püha Graal, millest paljud teadlased on huvitatud. Kuid uuringud, mis näitavad, kuidas NAD+ parandab kahjustatud DNA-d ja rakke, on juba olemas, ja see on iseenesest juba piisavalt põnev.4, 5]
NAD+ parema ainevahetuse ja insuliinitundlikkuse tagamiseks
See uurimisvaldkond on juba liikunud näriliste uuringutelt inimkatseteni – paljulubavate tulemustega. Senised uuringud on leidnud, et NAD ja NAD+ parandavad prediabeediga naiste insuliinitundlikkust, nii et kontseptsiooni tõestus on juba olemas.6Miks ja kuidas siis? Esmapilgul tundub see hüppena, kuid tegelikult on see üsna loogiline.
Langev NAD+ tase aeglustab uute mitokondrite teket ja muudab olemasolevad mitokondrid palju vähem tõhusaks. Selle parandamine võimaldab glükoosi paremat omastamist ja kasutamist. See parandab insuliinitundlikkust. Sirtuiinid “mobiliseerivad” ka rasva (et seda saaks energia saamiseks kasutada, selle asemel et see inimesi koormaks), mis on diabeedivastases võitluses veel üks rinne.
Kuidas NAD+ mõjutab aju tervist ja kognitiivset teravust
See on väga aktiivne uurimisvaldkond ja valdkond, kust on oodata kõige elumuutvamaid avastusi. Kuna aju vajab ülalpidamiseks väga palju energiat, on see vanusega seotud NAD+ taseme languse suhtes eriti haavatav. Teadlased püüavad välja selgitada, kuidas NAD+ podría aeglustada selliste neurodegeneratiivsete haiguste nagu Alzheimeri ja Parkinsoni tõve kulgu.7, 8]
NAD+ võib anda neuronites mitokondriaalsele funktsioonile hoogu juurde, võidelda neuropõletiku ja oksüdatiivse stressiga ning aidata hoida tervislikuna aksoneid, mis suhtlevad teiste neuronite ja ülejäänud kehaga. Sama mehhanism on aga sama põnev ka neurodegeneratiivsete haiguste piiridest väljaspool. Mis siis, kui NAD+ lisandite võtmine hoiaks inimesi vanaduse poole liikudes teravama ja energilisemana? Seni tehtud uuringud on juba näidanud “vananemisvastast toimet endast” ja see laieneb ka ajule.9]
Sportlik sooritus, lihasjõud ja NAD+
Selles osas pole veel lõplikku seisukohta, kuid see on liiga põnev, et vahele jätta. Hiirtega läbi viidud uuringud on näidanud, et NAD+ lisand parandab aeroobset töövõimet (vähemalt hiirtel), ja see on ka sarkopeenia-alaste uuringute sihtmärk.10, 11Idee seisneb selles, et NAD+ ja selle eelühendid võivad aidata vananevatel organismidel säilitada lihasmassi, jõudu ja funktsionaalsust palju kauem.
Kolm uurimissuunda juurde
Mitochondria tervis on oluline ka kardiomüotsüütide jaoks, mistõttu on teadlased hakanud mõistma, kuidas NAD+ võib kaitsta südame tervist – üldisemalt vanusega, aga ka pärast infarkti ja südamepuudulikkuse korral. Seejärel on uuringud NAD+ laiemast põletikuvastasest rollist.
Viimane uurimissuund on ka kõige huvitavamate seas. Juba on tõestatud, et SIRT1-l on palju tegemist ööpäevaste rütmidega. See sirtuiin on NAD+-sõltuv ja teadlased on juba ammu kindlaks teinud, et uni muutub ka vanusega imelikuks (lühemaks, katkendlikumaks). Järgmiseks on kavas mudelid, mis testivad, kas NAD+ võib esile kutsuda “nooruslikumaid” unerütme.12]
Loo moraal? NAD+ uuringud võivad olla mitmekesised, kuid kõik teed näivad viivat vananemisvastase võitluse mõne aspektini. Kõik vananevad. Vähestele meeldib see. Pole siis ime, et NAD+ on nii populaarne koensüüm.
Kuidas manustatakse NAD+-i uuringutes?
NAD+-l on märkimisväärne biosaadavuse probleem – see on suur laetud molekul, mis ei imendu kergesti ja laguneb kiiresti. Seetõttu on uuringutes kasutatav manustamismeetod äärmiselt oluline.
Intravenoosne infusioon on kõige levinum meetod nii prekliinilistes kui ka kliinilistes tingimustes. See on mugav, sest see väldib seedetrakti ja viib NAD+ otse sinna, kuhu vaja – vereringesse. Kuid intravenoosne manustamine on ka invasiivne ja pikaajaliste uuringute, eriti inimkatsete jaoks ebampraktiline. Seetõttu kasutatakse uuringutes ka nahaaluseid ja lihasesiseseid süsteeme. Subkutaanne ja intramuskulaarne manustamine tagavad aeglase vabanemise ja kestvama toime, mida paljud teadlased soovivad näha.
Mõned uuringud kasutavad selle asemel NAD+ eelühendeid, mida organism saab muuta NAD+-ks. Kirjandust sirvides märkate, et sageli mainitakse nikotiinamiidribosiidi (NR) ja nikotiinamiidmononukleotiidi (NMN). Need eelühendid on väiksemad molekulid ja neid kasutatakse mõnedes suukaudsetes uuringutes.
Millised on praegused NAD+ manustamisprotokollid teadus- ja pikaealisuse ringkondades?
See on loomulikult uuringu kavandamise üks olulisemaid aspekte – ja ühtlasi ka üks keerulisemaid, mida õigesti teha. Parim annustamine sõltub paljudest erinevatest teguritest, alates mudelist kuni uurimiseesmärgi ja kasutatava NAD+ vormini. Teine kaalutlus on uuringu kestus.
- Otsese NAD+ manustamise korral naha alla või lihasesse on annused Mainitakse mõnikord ~10 mg kuni 100 milligrammi (tavaliselt üks kuni kolm korda nädalas). Mida suurem on annus, seda harvemini on seda tavaliselt vaja.
- Pikaealisuse ringkondades viidatakse sageli mikrodoseerimine ja umbes 3-10 mg NAD+ kasutamine päevas 5 korda nädalas.
- IV-tilgutit seostatakse aga sagedamini annustega 250 kuni 750 milligrammi aeglase tilkinfusioonina mida manustatakse tunni või kahe jooksul (tavaliselt 1–2 korda kahe nädala jooksul). Need meetodid võimaldavad kiiret ja ühtlast imendumist.
Kas on vastunäidustusi?
NAD+ ise ei ole mitte ainult looduslik, vaid ka hädavajalik. See tähendab, et sellest sõltuvad teatud protsessid, milleta organismid ei saa ellu jääda. Selles mõttes vastunäidustusi ei ole. See asjaolu aga ei tähenda, et katsealuseid ei tuleks hoolikalt valida või et toidulisandina manustamine oleks sama mis looduslik NAD+ (sest see võib viia oluliselt kõrgema tasemeni).
NAD+ käivitab rakuprotsesse, mistõttu ei kaasata kliinilistesse uuringutesse aktiivse vähiga või vähidiagnoosiga patsiente. Samuti on välja jäetud rasedad ja imetavad naised, samuti maks- või neeruhaigusega uuringukandidaadid või need, kes võtavad ravimeid, mis võivad mõjutada NAD+ stimuleeritavaid protsesse. (Teisest küljest saab näriliste ja teiste loomade mudelitel neid koostoimeid vabamalt uurida.)
NAD+ — vananemisvastane universaalne molekul
See pole küll päris nooruse eliksiir, aga NAD+ on midagi väga sarnast. See on pälvinud teadlaste tähelepanu erinevates valdkondades – kognitiivne võimekus, südame tervis, lihaste töövõime ja nii edasi. Küsimusele “Kui oluline on NAD+?” on juba vastatud. Pole veel selge? Kuidas seda kõige tõhusamalt kasutada selle poolt toetatud elutähtsate protsesside parandamiseks. Seda selgitavad tulevased uuringud.
Korduma kippuvad küsimused
Mitte otseses mõttes, kuid seni tehtud uuringud näitavad, et NAD+ saab võidelda vananemise bioloogiliste markeritega – parandades DNA-d ja muid kahjustusi. NAD+ ei tee kedagi nooremaks. See võib aidata tunda end nooremana ja toimida rohkem noorema inimesena.
NAD+ uuringud näitavad võimalikku toetavat rolli ainevahetuse tervises. Parem insuliinitundlikkus on siin üks põnevamaid leide. Teisest küljest ei ole tegemist kaalulangetusühendiga.
Aju võtab vanusega seotud NAD+ kadu raskelt, sest see nõuab palju energiat. Neuronite tasemel parem mitokondriaalne tervis võib viia parema funktsiooni ja vähenenud põletikuni ning sel põhjusel uuritakse NAD+-t Alzheimeri tõve ja teiste neurodegeneratiivsete haiguste kontekstis.
Resveratrol võib samuti aktiveerida sirtuiine, mistõttu on see looduslik kandidaat mitme ühendi uuringute jaoks. Teine huvitav ühend on koensüüm Q10, mida on selle vananemisvastase toime osas juba põhjalikult uuritud.
Teaduslikud viited ja allikad
1. https://www.sciencedirect.com/topics/neuroscience/nicotinamide-adenine-dinucleotide
2. https://www.harvardmagazine.com/2017/08/anti-aging-breakthrough
3. https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC5514220/
4. https://onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1111/acel.13920
5. https://www.liebertpub.com/doi/abs/10.1089/dna.2016.3280
6. https://www.science.org/doi/abs/10.1126/science.abe9985
7. https://www.nature.com/articles/s41419-024-07062-1
8. https://advanced.onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1002/advs.202408503
9. https://journals.physiology.org/doi/full/10.1152/ajpendo.00242.2023
10. https://link.springer.com/article/10.1007/s00394-019-02089-z
11. https://onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1111/acel.14236
12. https://symposium.cshlp.org/content/76/31.abstract
- https://www.sciencedirect.com/topics/neuroscience/nicotinamide-adenine-dinucleotide[↩]
- https://www.harvardmagazine.com/2017/08/anti-aging-breakthrough[↩]
- https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC5514220/[↩]
- https://onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1111/acel.13920[↩]
- https://www.liebertpub.com/doi/abs/10.1089/dna.2016.3280[↩]
- https://www.science.org/doi/abs/10.1126/science.abe9985[↩]
- https://www.nature.com/articles/s41419-024-07062-1[↩]
- https://advanced.onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1002/advs.202408503[↩]
- https://journals.physiology.org/doi/full/10.1152/ajpendo.00242.2023[↩]
- https://link.springer.com/article/10.1007/s00394-019-02089-z[↩]
- https://onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1111/acel.14236[↩]
- https://symposium.cshlp.org/content/76/31.abstract[↩]






